Glüfosaadi toimemehhanism ja areng

Glüfosaat on omamoodi orgaaniline fosfiinherbitsiid, mis hävitab laia spektriga. Glüfosaat mõjutab peamiselt aromaatsete aminohapete biosünteesi, nimelt fenüülalaniini, trüptofaani ja türosiini biosünteesi, blokeerides šikimiinhappe raja kaudu. Sellel on inhibeeriv toime 5-enoolpüruvüülšikimaat-3-fosfaadi süntaasile (EPSP süntaas), mis võib katalüüsida šikimaat-3-fosfaadi ja 5-enoolpüruvaatfosfaadi konversiooni 5-enoolpüruuvüülšikimaat-3-fosfaadiks (EPSP), seega häirib glüfosaat Selle ensümaatiliste reaktsioonide biosünteesiga, mille tulemuseks on šikimiinhappe akumuleerumine in vivo. Lisaks võib glüfosaat pärssida ka teisi taimseid ensüüme ja loomsete ensüümide aktiivsust. Glüfosaadi metabolism kõrgemates taimedes on väga aeglane ja on testitud, et selle metaboliidiks on aminometüülfosfoonhape ja metüülaminoäädikhape. Glüfosaadi kõrge töövõime, aeglase lagunemise ja kõrge taimetoksilisuse tõttu taimede kehas peetakse glüfosaati omamoodi ideaalseks mitmeaastaste umbrohtude tõrjeks. Glüfosaati on laialdaselt kasutatud, kuna sellel on tugev mitteselektiivsus. ja hea umbrohutõrjeefektiga, eriti glüfosaadi suhtes taluvate transgeensete põllukultuuride suurel kasvupinnal, on sellest saanud maailma enimkasutatav herbitsiid.

PMRA hinnangu kohaselt ei ole glüfosaadil genotoksilisust ja see põhjustab inimestel vähiriski vähem. Glüfosaadi kasutamisega seotud toiduga kokkupuute hindamine (toit ja vesi) ei eelda ohtu inimeste tervisele; Järgige etiketil olevaid juhiseid ja te ei pea muretsema glüfosaati kasutava töö tüübi ega elanike ohu pärast. Kasutamisel vastavalt muudetud märgistusele ei ole oodata ohtu keskkonnale, kuid pihustuspuhvrit on vaja, et vähendada võimalikku pihustamisohtu mittesihtliikidele (taimestik, veeselgrootud ja kalad kasutusala läheduses).

Hinnanguliselt on glüfosaadi ülemaailmne kasutus 2020. aastal 600 000–750 000 tonni ja 2025. aastal 740 000–920 000 tonni, mis näitab kiiret kasvu. Seega jääb glüfosaat pikaks ajaks domineerivaks herbitsiidiks.